Rahvuslik ärkamine, iseseisvus ja Läti esimene vabariik

Läti rahvuslik ärkamine algas kultuurilise ja ühiskondliku liikumisena 19. sajandil.

Noored lätlased propageerisid läti keelt, kogusid rahvaluulet, arendasid kirjastamist ja vaidlustasid eeldused, et läti kultuur kuulub ainult maaelu juurde.

Kodanikuorganisatsioonid, ajalehed, koorid, koolid ja erialaliidud lõid laiema avaliku sfääri. Laulupeo traditsioon, mis algas 1873. aastal, sai ühise keele ja identiteedi võimsaks väljenduseks.

20. sajandi alguseks olid poliitilised nõudmised laienenud kultuurilistest õigustest kaugemale. 1905. aasta revolutsioon näitas tugevat toetust sotsiaalsetele muutustele, poliitilisele esindatusele ja rahvuslikule autonoomiale.

Esimene maailmasõda jõudis Läti territooriumile varakult, sest piirkond moodustas osa Vene impeeriumist ja asus Saksamaa idarinde lähedal.

Saksa väed okupeerisid 1915. aastal suure osa Kurzemest. Riia lähedal ja Daugava ääres kujunes välja pikk rinne.

Venemaa taganemine tähendas vaenlase poolt kasutada võivate ressursside hävitamist ja evakueerimist. Tehased, masinad ja töölised viidi itta.

Pagulaskriis oli tohutu. Läti Rahvusentsüklopeedia hinnangul oli aastatel 1916-1917 pagulasi 750 000-850 000 Lätist pärit inimest.

Läti relvamehi pataljonid moodustati Vene armee koosseisus 1915. aastal.

Nad võitlesid Riia rindel suurtes lahingutes ja said Läti sõjaaja kogemuse oluliseks sümboliks. Nende ajalugu hõlmab sõjaväeteenistust, suuri kaotusi, poliitilist radikaliseerumist ja 1917. aasta revolutsioone.

Pärast Venemaa revolutsioone lahknesid relvastajate poliitilised ja sõjalised teed. Paljud jäid bolševike juhitud vägede juurde, teised endised püssimehed teenisid hiljem iseseisva Lätiga seotud vägedes.

Läti sõjamuuseumi esimese maailmasõja näitus esitleb relvamehi sõjaliste objektide, kirjade, päevikute, fotode ja poliitiliste muutuste aruannete kaudu.

Keiserliku võimu kokkuvarisemine lõi uued võimalused rahvuslikule poliitilisele korraldusele.

Latgale Läti kongress toetas Latgale ühendamist teiste Läti maadega. Läti ajutine Rahvusnõukogu toetas Läti enesemääramist ja kuulutas 1917. aasta detsembris, et Läti peaks moodustama autonoomse riigiüksuse, mille tuleviku üle otsustatakse demokraatlike institutsioonide kaudu.

Saksa väed okupeerisid 1918. aasta alguseks kogu Läti territooriumi. Nende lüüasaamine Esimeses maailmasõjas lõi vahetud tingimused, kus sai välja kuulutada iseseisva Läti vabariigi.

Rahvanõukogu moodustati 17. novembril 1918 demokraatlike erakondade ja Latgale maanõukogu esindaja koostöö kaudu.

18. novembril 1918 kuulutas Rahvanõukogu Riias välja Läti Vabariigi ja kinnitas Kārlis Ulmanise juhitava ajutise valitsuse.

Kuulutus tekitas õigusliku ja poliitilise nõude riiklusele, kuid uus valitsus kontrollis vähe territooriumi ja omas ainult piiratud relvajõude.

Läti Vabadussõjas osales mitu konkureerivat sõjalist ja poliitilist jõudu.

Uus vabariik seisis silmitsi bolševike vägede, Saksa sõjaväeüksuste, Vene monarhistlike jõudude ja teiste relvastatud rühmitustega. Riigivalitsemise eesliinid ja keskused on korduvalt vahetunud.

Läti sõjaväeüksused organiseeriti järk-järgult rahvusarmeeks. Tulemust mõjutasid eri etappides ka Eesti, Suurbritannia, Poola ja muu abi.

1920. aastaks oli Läti valitsus kehtestanud riigi üle kontrolli. Läti sõjamuuseumi püsinäitus esitleb väljakuulutamist ja Vabadussõda kui uue riigi loomise ja kaitsmise ühendatud protsessi.

Läti ja Nõukogude Venemaa sõlmisid 11. augustil 1920 Riias rahulepingu.

Lepingu kohaselt tunnustas Nõukogude Venemaa Läti iseseisvust ja suveräänsust ning loobus suveräänsetest õigustest Läti territooriumi ja rahva üle.

26. jaanuaril 1921 andis liitlasriikide ülemnõukogu Lätile de jure rahvusvahelise tunnustuse. Läti saaks nüüd täielikult osaleda diplomaatilistes suhetes, rahvusvahelistes lepingutes ja rahvusvahelistes organisatsioonides.

Põhiseadusliku Assamblee valimised toimusid 1920. aasta aprillis. See oli Läti esimene valitud seadusandlik kogu.

Assamblee võttis vastu põllumajandusreformi, valimisseadused ja muud uue riigi alused. Samuti koostas ta Satversme.

Satversme võeti vastu 15. veebruaril 1922 ja see jõustus 7. novembril 1922, kui esimene Saeima alustas oma tööd. Sellega kehtestati Läti kui demokraatlik parlamentaarne vabariik.

Põllumajandusreform muutis maaomandi struktuuri, vähendades suurmõisaid ja luues palju uusi talusid.

Riik ehitas pärast aastaid kestnud sõda ja ümberasumist ümber transpordi, koolid, halduse ja majanduse.

Pealinnaks jäi Riia, samas kui piirkondlikud linnad olid jätkuvalt kaubandus-, haridus-, usu- ja avaliku halduse keskused.

Sõdadevahelises vabariigis olid läti, vene, juudi, saksa, poola, valgevene jt kogukonnad. Rahvus- ja vähemusorganisatsioonid panustasid kultuuri-, usu- ja majandusellu.

Neli Saeima valimist toimusid aastatel 1922-1931.

Parlamentaarne süsteem oli väga pluralistlik, kus oli palju parteisid ja valimisnimekirju. Valitsused muutusid sageli, kuid põhiseaduslikud parlamentaarsed institutsioonid jätkasid tegutsemist.

Läti arendas diplomaatilisi suhteid, ühines Rahvasteliiduga ning laiendas oma kultuuri- ja haridusasutusi.

15. mail 1934 korraldas peaminister Kārlis Ulmanis põhiseadusevastase riigipöörde.

Neljas Saeima saadeti laiali, erakonnad suruti maha ja parlamendi funktsioonid anti üle ministrite kabinetile.

President Alberts Kviesis jäi ametisse kuni oma ametiaja lõpuni. 1936. aastal ühendati Ulmanise alluvuses presidendi ja peaministri ametid.

Läti jäi iseseisvaks riigiks, kuid see ei olnud enam demokraatlik parlamentaarne vabariik.