Läti keskaegsest Liivimaast Vene impeeriumini

Saksa kaupmehed ja misjonärid jõudsid Läänemere idaossa 12. sajandi lõpus. Riia asutati 1201. aastal ning sellest sai kristlike missioonide, sõjalise laienemise ja kaubanduse baas.

Sõjaväeordud ja piiskopid kehtestasid 13. sajandil järk-järgult kontrolli suurema osa tänapäeva Läti territooriumi üle. Vallutused hõlmasid sõda, liite, pöördumist, vastupanu ning olemasolevate kohalike võimukeskuste hävitamist või kohandamist.

Keskaegne Liivimaa ei olnud ühtne rahvusriik. Poliitiline võim jagunes Saksa ordu Liivimaa haru, piiskoppide, Riia peapiiskopkonna ja võimsate linnade vahel.

Linnused olid rohkem kui kindlused. Need olid haldus-, ressursikontrolli-, usulise tegevuse, käsitöö-, lao- ja igapäevaelu keskused. Keskaegsete losside arheoloogilised kogud näitavad valitsejate, sõdurite, vaimulike, käsitööliste ja kohalike kogukondade vahelist suhtlemist.

Riiast sai keskaegse Liivimaa peamine linn. See liitus Hansa Liiduga 1282. aastal ning arendas kaubandussidemeid üle Baltikumi ja Põhja-Euroopa.

Kaubad liikusid läbi Riia Lääne-Euroopa, Skandinaavia, Läänemere idaosa ja kaugemal sisemaal asuvate territooriumide vahel. Kaubanduslik rikkus toetas kirikuid, ladusid, gilde ja kodanikuinstitutsioone.

Tänapäevane Riia ajalooline keskus säilitab keskaegse tänavaplaani ja hilisemate arhitektuuriliste kihtide osi. Suur osa nähtavast linnast ehitati pärast tulekahjusid, sõdu ja majanduslikku laienemist ümber, nii et külastajad ei tohiks eeldada, et iga vanalinna hoone on keskaegne.

Cēsisest sai Liivi ordu üks peamisi keskusi. Turaida, Sigulda, Bauska ja teised lossid kontrollisid sind, jõgesid, valdusi ja lähedalasuvaid asulaid.

Riia linnus rajati esmakordselt Liivi ordu poolt 1330. aastal. Varasem ehitis hävis konfliktis linnaga ning praegune loss püstitati peamiselt aastatel 1497-1515. Hiljem sai sellest Poola-Leedu, Rootsi ja Venemaa võimu all olev halduskeskus.

Tänapäeval saab keskaegset ajalugu uurida Cēsise keskaegses lossis, Turaida muuseumi kaitsealal, Sigulda lossi kvartalis, Bauska lossis ja Riia lossis näitusega "Liivimaa lossid".

Liivi sõda algas 1558. aastal ja lõpetas keskaegse poliitilise korra.

1561. aastal loodi Lääne- ja Lõuna-Lätis Kuramaa ja Zemgale hertsogiriik. Gotthard Kettlerist, Liivi ordu viimasest meistrist, sai selle esimene hertsog.

Teised endised Liivimaa territooriumid sisenesid Poola-Leedu poliitilistesse struktuuridesse. Riia jäi eraldi perioodiks enne Poola-Leedu liitriigiga liitumist 1581. aastal.

Hertsogkond arendas välja oma halduse, valdused, sadamad, tootmise ja rahvusvahelise kaubanduse.

17. sajandil, eriti hertsog Jacob Kettleri ajal, tegeles hertsogkond merekaubanduse ja ülemereettevõtetega. Selle ulatust ja ressursse ei tohiks liialdada, kuid sellel oli oluline majanduslik ja poliitiline roll Läänemere idaosas.

Kuldīga oli oluline haldus- ja kaubanduskeskus. Selle ajalooline tänavamuster, traditsiooniline arhitektuur ja viimistlus peegeldavad selle arengut Kuramaa ja Zemgale hertsogkonnas.

Rundāle palee kuulub hilisemasse perioodi, kuid aitab selgitada Kuramaa hertsogkonna aristokraatlikku kultuuri ja poliitilist maailma.

Rootsi vallutas Riia 1621. aastal. Enamik Vidzemest läks Rootsi võimu alla, mida kinnitas Altmarki vaherahu 1629. aastal.

Latgale jäi Poola-Leedu võimu alla. Piirkonnas kujunes välja tugevam roomakatoliku traditsioon kui valdavalt luterlik Vidzeme ja Kurzeme.

Need jaotused mõjutasid haldust, maaomandit, religiooni ja kultuurielu. Need jäävad oluliseks Lääne-, Põhja- ja Ida-Läti võrdluses.

Venemaa sai Põhjasõja ajal Riia ja Vidzeme. Rootsi kontroll lõppes ametlikult Nystadi rahuga 1721. aastal.

Latgale astus Venemaa keisririiki pärast esimest Poola jagamist 1772. aastal. Kuramaa ja Zemgale hertsogiriik annekteeriti aastal 1795.

18. sajandi lõpuks olid kõik territooriumid, mis hiljem moodustasid Läti Vabariigi, Venemaa keisririigi osad, kuigi neil säilisid erinevad halduslikud, õiguslikud, usulised ja sotsiaalsed traditsioonid.

Baltisaksa maaomanikest eliit säilitas Vene keisrivõimu all olulise mõju.

Pärisorjus kaotati Kuramaal 1817. aastal ja Vidzemes 1819. aastal. Latgales kaotati see 1861. aastal. Isiklik vabadus ei andnud kohe maaomandit ning üleminek pärandvarakohustustelt iseseisvale põllumajandusele toimus pikema aja jooksul.

19. sajandil kujunes Riiast Venemaa keisririigi suur sadama- ja tööstuskeskus.

Raudteed, tehased, uued eeslinnad ja suured kivist korterelamud muutsid linna üle selle keskaegsete piiride. Riia puiesteed ja hilisemad juugendstiilis linnaosad kuuluvad sellesse kiire rahvastiku ja majanduskasvu perioodi.

Rändetegevus maapiirkondadest suurendas lätikeelset linnaelanikkonda, Riia jäi keeleliselt ja kultuuriliselt mitmekesiseks.

1850. aastatest alates propageerisid haritud läti aktivistid, keda tuntakse noorte lätlaste nime all, läti keelt, kirjastamist, haridust, majanduslikku arengut ja rahvuslikku identiteeti.

Liikumine arenes koos kasvava sotsiaalse mobiilsusega ning Läti kodanikuorganisatsioonide, kooride, raamatukogude ja ajalehtede laienemisega.

Riia Läti Selts asutati 1868. aastal. Esimene üldine Läti laulupidu järgnes 1873. aastal Riias ja sellest sai Läti ühiskonna üks olulisemaid ühiseid kultuuritraditsioone.

1905. aasta Vene revolutsioon tõi Lätis kaasa streike, poliitilisi meeleavaldusi ja maapiirkondade rahutusi.

Oma panuse andsid sotsiaalne ebavõrdsus, vastuseis keiserlikule võimule, konflikt baltisaksa maaomanikega ja kasvav rahvuslik nõudlus. Revolutsioon suruti maha ja järgnesid tõsised kättemaksud.

Sündmused näitasid, et Läti poliitiline elu on liikunud kultuurilisest natsionalismist kaugemale ja jõudnud nõudmisteni, mis hõlmavad valitsust, maad, sotsiaalseid õigusi ja riiklikku enesemääramist.