Läti iseseisvuse taastamine

Poliitiline teisitimõtlemine oli olemas kogu nõukogude aja, kuid võimalused avalikuks organiseerimiseks jäid piiratuks.

1980. aastatel lõi poliitiline liberaliseerimine Nõukogude Liidus rohkem ruumi aruteludeks.

Keskkonnakampaaniad muutusid oluliseks avaliku mobilisatsiooni vormiks. Vastuseisul Daugava maastikku mõjutavatele projektidele ja Riia metroo plaanidele sai väljendada laiemat muret otsuste tegemise, rände, keele ja rahvusliku identiteedi pärast.

Keskkonnakaitseklubi loodi 1987. aastal.

Läti inimõiguste rühmitus Helsingi-86 korraldas olulisi avalikke mälestusüritusi.

14. juunil 1987 kogunesid inimesed Vabadussamba juurde 1941. aasta Nõukogude Liidu küüditamiste ohvreid mälestama.

23. augustil 1987 tähistas järjekordne meeleavaldus Hitleri-Stalini pakti aastapäeva.

Need sündmused vaidlustasid Nõukogude kontrolli avaliku mälu üle ja tegid varem allasurutud ajaloolised subjektid nähtavaks.

1988. aasta juunis toimunud Läti loomeliitude suurkohtumisel arutati keskkonna-, kultuuri-, demograafiliste ja poliitiliste probleemide üle.

Ajakirjanik Mavriks Vulfsons teatas avalikult, et Läti oli okupeeritud 1940. aastal.

Mõiste "okupatsioon" avalik kasutamine vaidlustas Nõukogude Liidu ametliku kinnituse, et Läti on vabatahtlikult liitunud Nõukogude Liiduga.

Läti Rahvarinne loodi 1988. aastal.

Sellest sai Kolmanda Äratuse suurim organisatsioon ning see tõi kokku kohalikud grupid, kultuuritegelased, poliitilised aktivistid ja suure hulga tavakodanikke.

Selle eesmärgid arenesid poliitilisest ja majanduslikust reformist iseseisva demokraatliku Läti taastamiseni.

Rahvarinne töötas läbi avalike kohtumiste, väljaannete, valimiste ning koostöö Leedu ja Eesti iseseisvusliikumistega. Selle arhiiv sisaldab dokumente, fotosid ja esemeid aastatest 1986-1993.

23. augustil 1989 moodustasid Läti, Leedu ja Eesti inimesed kolmes riigis pideva inimketi.

Meeleavaldusega tähistati 50 aasta möödumist Hitleri-Stalini paktist ja selle salaprotokollidest.

Läti ametlikud allikad kirjeldavad enam kui miljoni inimese osalemist ligikaudu 600 kilomeetri pikkuses ketis.

Üritus näitas Balti iseseisvusliikumiste mastaapsust, korraldust ja rahumeelset iseloomu ning pälvis rahvusvahelist tähelepanu.

1990. aasta märtsis toimusid Läti NSV Ülemnõukogu valimised.

Rahvarinnet toetavad kandidaadid võitsid piisavalt kohti, et jätkata iseseisvuse taastamist seadusandliku kogu kaudu.

Valitud kogu tegutses veel Nõukogude süsteemi ametlikus struktuuris, kuid oli saanud demokraatlikuks muutuseks avaliku mandaadi.

4. mail 1990 võttis Ülemnõukogu vastu deklaratsiooni Läti Vabariigi iseseisvuse taastamise kohta.

Deklaratsioonis märgiti, et Läti inkorporeerimine Nõukogude Liitu oli ebaseaduslik ja taastati 18. novembril 1918 väljakuulutatud riigi võim.

Kehtestati üleminekuperiood, mitte kohene täielik eraldumine nõukogude institutsioonidest.

Õiguspõhimõtteks oli riigi järjepidevus: Läti taastas oma olemasolevat vabariiki, mitte ei loonud uut riiki.

Pinged kasvasid, kui Nõukogude võimud ja nõukogudemeelsed väed püüdsid peatada Balti iseseisvusliikumisi.

1991. aasta jaanuaris sõitsid inimesed Riiga ja ehitasid barrikaadid parlamendi, ringhäälingu ja teiste strateegiliselt oluliste institutsioonide ümber.

Vastasseis hõlmas vägivalda ja surmajuhtumeid, sealhulgas rünnakut Läti siseministeeriumile.

Barrikaadidest sai taastamise protsessis kodanike osalemise ja kaitsmise oluline sümbol.

1991. aasta augustis üritasid karmikäelised Nõukogude ametnikud Moskvas riigipööret.

21. augustil võttis Läti Ülemnõukogu vastu seaduse „Läti Vabariigi riiklikust staatusest.

Seadus lõpetas üleminekuperioodi ja taastas Läti iseseisvuse de facto.

Rahvusvaheline tunnustus järgnes kiiresti ja diplomaatilised suhted uuenesid.

Satversme ja parlamentaarsed institutsioonid taastati järk-järgult.

Esimene okupeerimisjärgne Saeima, mis oli viies, et näidata järjepidevust nelja sõjadevahelise parlamendiga, valiti 1993. aastal.

Läti ehitas üles riigiasutused, taastas eraomandi, korraldas majanduse ümber ja arendas välja demokraatliku õigussüsteemi.

Taastamine oli raske ja tõi kaasa suuri majanduslikke, sotsiaalseid ja demograafilisi muutusi.

Läti ühines NATO-ga 29. märtsil 2004.

Euroopa Liidu liikmeks sai ta 1. mail 2004.

Läti võttis euro kasutusele 1. jaanuaril 2014 ning ühines Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooniga 2016. aastal.

Neid arenguid peeti osaks Läti tagasipöördumisest Euroopa ja transatlantiliste poliitiliste struktuuride juurde pärast aastakümneid kestnud okupatsiooni.

20. sajandi tõlgendamine on Läti avalikus elus jätkuvalt kesksel kohal.

Olulised riiklikud mälestuspäevad on 25. märts kommunistliku genotsiidi ohvritele; 4. mai iseseisvuse taastamisele; 14. juuni kommunistliku terrori ohvritele; 4. juuli juudi rahva genotsiidi mälestuseks; 23. august stalinismi ja natsismi ohvritele; ja 18. november Läti Vabariigi väljakuulutamisele.

Muuseumid ja mälestusmärgid käsitlevad selle ajaloo erinevaid osi ja neid tuleks kasutada koos, mitte vahetatavate vaatamisväärsustena.